Väikekandleks ehk pisikandleks nimetatakse 5-14 keelset kannelt.
Eestlased peavad väikekannelt oma rahvapilliks. Samas on viiekeelne kannel olnud kasutusel ka Karjalas ja Soomes, kuue- või seitsmekeelne Baltikumis ja Loode-Venemaal. Kannel on meie kõigi rahvapill. Soome keeles tähistab kannelt sõna „kantele“, läti keeles „kokle“.
Kui meistri käest tellida väikekannel, saab valida, mis helistikuga pilli soovid: kas D- või G- duuri pilli. Samas on väikekannelt võimalik häälestada ka teistesse helistikke. Ometi ei soovitata üle ühe tooni häälestust muuta, et pillil võimalikult pikk eluiga oleks.
Väikekannel õõnestati vanasti peamiselt ühest puust (harilikult kuusest) ja kaeti õhukese kõlalauaga. Keeled valmistati varasemal ajal hobusesabajajõhvidest või lambasooltest, hiljem hakati tegema metallist keeli.
Kannelt saab mängida mitmes eri tehnikas: katmistehnikas, noppetehnikas ja segatehnikas. Kõige lihtsam on alustada katmistehnikast ja õppida mõned akordid selgeks. D-duuri pilli puhul on lihtsaim alustada D-duuri mängimisest.