Kellamäng on löökpill, mis on pärit Saksamaalt. Kellamängu eelkäijateks loetakse metallofone, mis on seotud Kagu-Aasia instrumentidega.
Saksa keeles on kellamäng glockenspiel, prantsuse keeles jeu de timbres (“väikeste kellade komplekt”), itaalia keeles campanelli (“väikesed kellad”).
Põhjus, miks pilli nimetuses kasutatakse eri keeltes kelli, peitub muusikainstrumendi kujunemisloos. Nimelt varased kellamängud olid löökpillid, millel tekitasid häält väikesed pronkskellad. 17. sajandil asendati kellad metallist kõlaplaatidega. Pilli praegune välimus ja mängutehnika kujunesid välja 19. sajandil.
Kellamängu üks erivorme on kell-lüüra, mida kasutatakse laialdaselt Ühendkuningriikides, USAs ja Kanadas marsibändides. Rohkem infot leiab selle kohta Google’st märksõna “Bell L1yre” abil.
Millest alustada, kui on soov kellamängu mängida? Kellamängu mängimiseks on tuleb kummassegi kätte võtta üks vasar/pulk ning hoida neid suhteliselt nõtkelt peos, et plaat kõlama hakkaks.
Müügil on ka selliseid kellamänge, mille iga helikõrgus on eri värvi. Iga nooti tähistab kindel värv, mis võimaldab algajatel pillimängijatel spetsiaalselt värvisümbolite abil esitatud noodist mängida. Samade värvidega märgistatakse ka teisi lihtsaid muusikainstrumente – nt käsikellad, ksülofonid, boomwhackers’id (häälestatud plasttorud) jne.
Orffi metoodikas on teiste instrumentide kõrval olulisel kohal ka kellamängu kasutamine. Selle meetodi üks olulisi lähtekohti on, et pilli õpitakse seda mängides. Ja kellamäng on tõepoolest lihtne pill, millest alustada muusikukarjääri.