Viiul on üks populaarsemaid keelpille, mistõttu seda on nimetatud ka pillide kuningannaks.
Kõla poolest on ta varjundirikas ja võimaldab kasutada erinevaid mängutehnikaid.
Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti juba Indias enne Kristuse sündi.
Tänapäevase viiuli sarnaseid pille hakkasid Põhja-Itaalia meistrid tegema 16. sajandi alguses. Viiuli esivanemateks võib pidada keskaegseid pille: rebekk ja fiidel.
Viiulil on neli keelt, mis on häälestatud G-D-A-E. Seda saab mängida kui näppepilli, et sagedamini kasutatakse pillimängus poognat. Kusjuures poogna jõhvid on valmistatud hobusesabajõhvidest. Viiulile iseloomulikuks tunnuseks on kaks f-kujulist kõlaava.
Eestis oli viiul 19. sajandil juba võrdlemisi levinud pill. Ehkki viiuli valmistamine pole sugugi lihtne, suutsid mitmed eesti talupojad neid ka ise valmistada. Enda vanaisa jutustustest tean, et ka tema isa ja vanaisa mängisid viiulit.
Olen viiulit üksjagu mänginud ning see on minu meelest pill, mida on hea õpetaja juhendamisel õppida. Kasvõi juba ergonoomilise pillihoiu ja kauni tooni saavutamise eesmärgil.
Kui võrrelda viiulimängu sportimisega, siis 15 minutit hüppenööriga hüppamist põletab sama palju kaloreid kui tund aega viiuli mängu.
Viiulist inspireeritud väljend „vinguviiul“. Huvitav, miks?