Mõned teadlased arvavad, et triangel on iidse Egiptuse rütmipilli – sistrumi – otsene järeltulija. Teised arvavad, et need on ajalooliselt seotud, ent triangel ei ole otseselt teise pilli edasiarendus. Olgu kuidas on, triangel on kaasajal üks üsna levinud ja taskukohane rütmipill.
Lugesin hiljuti triangli õpikut, kus toodi välja levinud müüt: Trianglit peetakse harva muusikainstrumendiks, mida tuleb tõsiselt õppida ja harjutada. Tegelikkus pidavat olema aga vastupidine – ka trianglimängu tuleb harjutada!
Seda instrumenti kasutasid juba türgi jalaväe palgasõdurid ehk janitšarid oma muusikas. Orkestriinstrument sai trianglist alles mõned sajandid tagasi. Esialgu oli triangli eesmärk kõlavärvi lisada, edaspidi sai temast orkestri alaline liige.
Materjali valik on aja jooksul muutunud: triangleid valmistati varem tugevast rauast, tänapäeval terasest.
Enamiku trianglite läbimõõt on neli kuni kümme tolli, mis kattub ka orkestripillide eelistatud suurustega. Kuna “õiget“ triangli suurust pole olemas, valib löökpillimängija iga teose jaoks sobiva kõlaga instrumendi.
Oluline on ära märkida, et triangli kõla oleneb ka viisist, kuidas seda käes hoida ja kuidas seda lüüa.